Avaldatud 07.09.2025 Delfi Lemmiklooma rubriigis
Lemmikloom on paljudele rohkem kui lihtsalt loom – ta on pereliige, kaaslane ja sõber, kes toob ellu rõõmu, naeru ja tingimusteta armastust.Tervitab ust avades rõõmsa sabaliputusega või nurrub õhtul kõrval diivanil, kui päev on olnud raske.
Lemmiku kaotus on paljude jaoks sügavam ja valusam, kui oskame ette kujutada. Just laste jaoks on see tihti esimene kord elus, kui kogetakse päriselt lähedase lahkumist.
Kas ja kuidas leinata, mälestada ja austada? Need on küsimused, millele vastamine ei olegi nii lihtne, kui esmapilgul tundub.
Eestis on kombeks mälestada lahkunud lähedasi küünalde, lillede ja hauakividega. Paljude arvates väärivad samasuguseid rituaale ka lemmikloomad. Eestis on aga vaid üksikuid lemmikloomakalmistuid, mistõttu ei pruugi kõigil olla võimalust mälestuspaika rajada.
Kui varem on lemmikuid peamiselt koduaeda maetud, siis viimasel ajal on populaarsust kogunud tuhastamine. Paljud pered eelistavad seda, sest see võimaldab väärikat hüvastijättu ka siis, kui oma aias puhkepaiga loomine ei ole võimalik. Aga on ka teisi valikuid.
Mõned võimalused kuidas lahkunud lemmiklooma mälestada:
- Lemmiku puhkepaiga olemasolul saab tähistada seda hauaplaadiga ning siduda mälestamine kindla kohaga. Hauaplaate ja -kivisid saab tellida nii soovipärase teksti kui ka meelepärase kujuga.
- On ka peresid, kes rajavad koduaeda mälestuspeenra, istutades sinna lilli või põõsaid. Kevadel puhkevad õied meenutavad iga kord, et elu jätkub ja mälestus kestab edasi. Võib peenra luua või põõsa istutada looma lemmikohale aias või kohale, kus lemmikloom (tema tuhk) on maetud.
- Mõned pered otsustavad lemmiku tuha urnis koju jätta – see annab võimaluse hoida lähedust ja tunnet, et loom on ikka kodu osa. On võimalik leida urne erinevast materjalist, erineva kuju ja kujundusega.
- Teised koguvad kokku fotod, kaelarihma või mänguasja ning loovad riiulinurka väikese mälestuskoha või mälestuskarbi. Isiklikke asju käes hoides võib leinas leevendust saada.
- Mõni tellib erilise portree, raamib suurendatud foto, et lahkunud lemmik oleks jätkuvalt ja nähtavalt kodu osa .
- Teine tellib ehtedetaili, kuhu on näiteks graveeritud käpajälg – see on viis kanda oma lemmikut südame lähedal ka siis, kui teda enam ei ole.
- Uuemaks võimaluseks on looma tuhast valmistatud mälestuskivid, mis annavad mälestusele füüsilise ja käegakatsutava kuju. Kivi võib asetada aeda, koduse mälestuskoha juurde või valida väiksema variandi, mida on lihtne taskus või kotis kaasas kanda – justkui väike killuke lähedase kohalolu, mis on alati käepärast.
Mälestuseseme või -koha loomine on paljude jaoks terapeutiline tegevus, kuna annab võimaluse oma tundeid väljendada. Erinevad rituaalid on tähendusrikas viis nii hüvastijätmiseks kui pikaajaliseks austusavalduseks.
Sellised väikesed sümbolid võivad olla suureks toeks ka lastele. Kui lapsel lubatakse osaleda lemmiku mälestamises, õpetab see austust elu ja surma vastu ning kinnistab arusaama, et kaotus on loomulik osa elust. See ei vähenda kurbust, kuid aitab sellega toime tulla.
Mälestuseseme või -paiga loomine ei pea olema midagi suurt ega keerukat. Oluline on sümbol, mille kaudu saab väljendada oma kiindumust ja tänulikkust.
Kaotatud lemmikloomadel on alati meie südames eriline koht.
Me ei saa vältida oma lemmikute lahkumist, aga me saame valida, kuidas hoida mälestust elavana. Nii avaldame austust nende elu vastu ja samal ajal kingime endale võimaluse meenutada tänutundega. Vaikus, mis järgneb nende lahkumisele, saab täidetud mälestustega. Ja just need mälestused hoiavad nad meie kõrval ka siis, kui neid enam pole.
